Kõrvitsakasvatajatel olid ilmselt vastu novembrit kibekiired tööpäevad oma saagi turustamisel. Halloween nõuab oma osa ja isegi Google oli vastu 1. novembrit kõrvitsateemaline.
Halloween on ligemale kakskümmend viis sajandit (!) vana keldi traditsioon, mis oli seotud algselt surnute jumala Samhaini auks peetud pidustustega. Samhain pidi inimesed muutma teispoolsusesse minekul vaimuks, kummituseks, haldjaks või nõiaks. Halloweeni on peetud erinevatel aegadel aastas, kuni ta lõpuks VIII sajandi paiku sügisele pidama jäi. Iirlastest väljarändajad juurutasid kombe Ameerikas.
Halloweeniga seostuvad kõrvitsalaternad – õõnsaks uuristatud kõrvitsad, millele külje peale sisse lõigatud nägu ja kus sees põleb küünal. Lastel on halloweeni ajal lõbu laialt, sest maskeeritud kujul käiakse ukse tagant ukse taha ning nõutakse sisselaskmist. Maskeerunud küsivad pererahvalt: „Trikk või komm?“ või siis „Komm või pomm?“, vihjates võimalusele, et kui kommi pole, siis võib pererahvas „kogemata“ mõne vembu osaliseks saada.
Kommertspühana jõudis halloween teiselt poolt Suurt Lompi taas Euroopasse ning ilmselt pole selle tuhina vaibumist niipea oodata. Halloweeniga seoses on kaubandusettevõtted saanud mõnusa võimaluse raha teenida, sest igasugused kostüümid, maskid jmt on kuum kaup. Eriti praegusel ajal, kui poodides laialdane valik nõidade talaare, surnupealuu- ja kuradimaske ning muud seesugust põnevat ootamas. Otse loomulikult pole kohustuslik oma kostüümi või maski poest muretseda, isetegemise võimalus on alati ka olemas. Eriti sobiv on selline kostüümide-maskide valmistamine koos lastega, see annab neile võimaluse oma kätega midagi valmis teha.
Halloween pole eestlaste rahvakalendripüha, kuid juhatab kahtlemata sisse hingedeaja – eestlaste vana kombe austada sombustel-vihmastel novembri- ja detsembrikuu õhtutel oma esivanemaid. 1. novembril on tähistatud kiriklikku surnutepüha lahkunud omaste haudadel küünalde süütamisega. 2. novembril tähistatakse hingedepäeva. Hingedeaeg kestis jõuludeni ja see on oma juurte austamise aeg.
Võib tekkida küsimus, kas siis eestlased ongi niisugune kurb ja melanhoolne rahvas, et tervelt kaks kuud aastas oma kadunukesi meenutab. Siinkohal peab küll ütlema, et meie esivanemad olid loomult tasakaalukad ja eluterved. Nende arvates polnud surm midagi kohutavat ega võigast, vaid lihtsalt üle läve teispoolsusesse astumine. Lahkunuid austati, mitte ei kardetud. Zombiedega ega kurjade kodukäijatega pole siin midagi ühist, sest oma vaenlastega toitu ju ei jagata.
Neil, kes olid maapealsest elust lahkunud, oli hingedeajal taas võimalus oma lähedastega ühes lauas süüa. Esmaspäev ja neljapäev olid hingedeajal „hingede söötmise päevad“, mil kaeti laud ka lahkunuile. Aknale seati põlema küünal, et hinged läbi uduse sügisõhtu tee koju üles leiaksid ja peremees-perenaine seisid uksel ning kutsusid nimepidi söögilauda iga eelkäijat, kes kirikuraamatuist vähegi teada oli. Hingedel võimaldati suitsusaunas end pestagi – neile pandi valmis vihad ja veenõud. Surnute hingedel arvati olevat ka kaal ehk raskus. Vaimude ärasaatmisel manitses peremees, et nad ikka mööda teed läheksid, mitte otse üle orasepõllu, sest muidu saab järgmise aasta vili kannatada.
Hingedeaega jäävad mardi- ja kadripäev, mida vähemalt maalapsed hoolega ootavad. Need tähtpäevad annavad halloweeniga sarnaselt võimaluse end maskeerida ning küla peale maiust lunima minna. Paljud mardisandid ja kadrid valmistavad ette terve programmi, mida pererahvale ette kanda – laulud, mõistatused, jutud, pillimäng. Kui päris tuppa poriste jalgadega sante ei lasta, pole midagi – eeskava esitatakse koridoris või koguni õues. Laste fantaasial pole piire ja nende maiusesaak on kah vägev. Mardipäev on kaasaegsemaks muutunud seeläbi, et paljudes peredes jagatakse martidele ka raha.
Detsember kulub ära jõule ette valmistades. Siis tähistame kristliku maailma kõige kuulsama kadunukese sündi. Küll tahaks, et jõulud poleks nii pikad ega algaks juba novembris, nagu kaubandusettevõtted endale ette kujutavad. November võiks siiski veel olla iseendasse vaatamise aeg mõnusate küünlapõletamistega nirujahedatel udustel sügisõhtutel. Sel ajal võib palju perega koos viibida, käia kalmistul, süüdata lähedaste haudadel küünlad ning pidada filosoofilisi vestlusi oma lastega. Võib asetada aknale põleva küünla ning vastata oma lapse „miksidele“ või siis tõepoolest uuristada halloweeni ajal maailma survele vastu tulles koos lapsega kõrvitsat, küpsetada kõrvitsapirukat ja seemned ära kuivatada. Hiljem on mõnus neid näksida või kaunistada nendega piparkoogimaja.
Hingedeaeg võib olla kvaliteetaeg perele – aja koosveetmiseks on palju toredaid võimalusi, elava tule vaatamine tekitab mõnusa ja filosoofilise meeleolu ning lisab küünarnukitunnet. Ajalukku ja rahvatraditsioonidele koos oma lastega pilguheitmine annab kindlust, et mäletame minevikku ning rahvatraditsioone, austame olevikku selle mitmepalgelisuses ja seeläbi on meil olemas ka tulevik rahvusena.
Millised on Sinu pere hingedeaja traditsioonid? Kirjuta meile oma pere tegemistest!
Vaba aeg