Egle Säre lastega filosofeerimas. Foto: erakogu

Miks tunnevad koerad paremini lõhna kui inimesed? Miks söövad mõned loomad teisi? Miks ma olen poiss ja mitte tüdruk? Kas mind on vaid üks? Miks sünnivad mõned lapsed haigetena? Kas kivid on elus? Kust tulevad mõtted?

Mis need tähed seal taevas tegelikult on? STOPP! – pole vaja kohe vastata! Miks tahab laps seda teada? Kas ta tahab täpseid teadmisi taevakehadest? Miks ta seda küsib? Võib olla räägiti sellest televiisoris? Või tahab ta, et ema või isa veel natukeseks tema voodi juurde jääks?

Egle Säre on seni teadaolevalt ainuke lastega filosofeerimist praktiseeriv pedagoog Eestis, kes on 4–7 ja 7–12 aastaste lastega filosofeerinud ligi poolteist aastat. Ta ei kasuta lastega filosofeerides sõna „filosofeerima“. Selle asemel räägib ta meelte ergutamisest. Vajadus lastega filosofeerimise järele tekkis tal oma lapsi kasvatades, mil ta mõistis, et käskude ja keeldudega ei saavuta eesmärki – laps peab ise enda jaoks õigete väärtushinnanguteni jõudma.

Tema soov on, et filosofeerimine meetodina jõuaks kooli ja lasteaia õppekavadesse.

Kuidas te lastega filosofeerite?

Hästi oluline on väike grupp, minu huviringis ei ole lapsi üle kümne. Me istume alati maas ringis – vestlusjuht ja lapsed on võrdsel tasandil. Tund algab sissejuhatusega, selleks on palju eri mooduseid – jutuke, pilt, mõtlemiseksperiment, harjutus, mäng, ese. Tavaliselt jutustan ma ühe loo ja seejärel ütleb igaüks, mis ta arvab ning põhjendab oma arvamust.

Tooge mõned näited.

Kui keegi ütleb näiteks, et koer liputab saba, sest ta on rõõmus, siis ma küsin, et miks sa nii arvad või et kuidas sa aru saad, et ta just siis saba liputab, kui ta rõõmus on. Siis ma küsin, mis teised lapsed arvavad ja võib-olla mõni laps ütleb, et tema on näinud, kui koer liputab siis saba, kui ta ei ole rõõmus. Seejärel otsime veel näiteid ja iga laps saab midagi öelda.

Meil on vesteldes reeglid, räägime ükshaaval ning kõneleb see, kelle käes on pall. Laps annab alati märku, kui ta tahab palli saada.
Lapsed on ka erinevad, kõik ei ütle kohe, et mina tahan nüüd rääkida.

Siis julgustate neid?

Jah, esitan küsimuse ja lasen pallil ringi käia. Kui lapsel ei ole hetkel midagi öelda, julgustan teda ütlema, et mul ei ole mõtet. See on ka normaalne, et alati ei olegi midagi öelda.

Kui altid on lapsed oma mõtteid avaldama?

Nad tahavad väga rääkida! Täiesti uskumatu, kuidas ka 4–5 aastased tahavad istuda, kuulata ja rääkida. Muidugi peab teema paeluma ja ega nad kaua ei suuda korraga paigal istuda ja rääkida. 10–20 minutit on väga efektiivne. Vahepeal on kuulmisharjutus või mõne teise meele ergutamine fantaasialooga. Mõnikord ka joonistame – paneme oma mõtted paberile.

Näiteks joonistame, mis tunne on, kui keegi valetab, mis värvi ja mis kuju see võiks olla. Seejärel räägime, miks nad just sellise asja joonistasid ja millele siis mõtlesid.

Mõnikord tahavad lapsed ka esineda, võtavad oma paberi ja räägivad sellest teiste ees. Mõnikord istume lihtsalt ringis ning ma annan võimaluse teistel pildi kohta küsida. Nii saab ka omavahel dialoogi soodustada.

Millistel teemadel lastele meeldib rääkida?

Iga tund on eri teema, aga neile meeldis näiteks valetamisest rääkimine. Meeldis ka see, kui rääkisime, miks kõik ei ole rikkad. Meeldisid tunnid, kus ergutasime fantaasiat.

Nimetate seda fantaasiareisiks. Mida see endast täpsemalt kujutab?

Näiteks lasteaialastega alustame tundi 1–2 minutiliste, maksimaalselt 10-minutiliste ettekujutusharjutustega. Lapsed viskavad pikali või hoiavad ringis istudes kätest kinni, kes tahab, paneb silmad kinni ning mina loen vaikse muusika saatel neile mõne jutu. Siis räägime, millised kujutised silme ette tulid ja võib-olla lapsed tahavad ise midagi juurde rääkida.

Näiteks kord oli meil fantaasiareis sõbraga. Et laps sai ettekujutuses ühe oma sõbraga kokku, nad kõndisid tiigi ääres, vaatasid oma peegelpilti ja istusid puu alla. Siis pidi laps ise ette kujutama, mida nad rääkisid või võib-olla ei rääkinudki, vaid sõber andis talle midagi. Variante oli palju.

Suuremate lastega kestavad fantaasiareisid 20 minutit. Lastele meeldivad need väga.

Miks on filosofeerimine üldse hea?

See õpetab, kuidas elus toime tulla. Laps õpib loogilist mõtlemist ja analüüsimist. Ühises arutelus uuritakse eri seisukohtade põhjendusi. Nad õpivad kaitsma oma seisukohta ja ümber lükkama teise arvamust, oma tegusid läbi mõtlema ja põhjendama.

Ma rõhutan alati seda, et see, et me erinevad oleme, ongi normaalne ja et me püüame aru saada, miks teised teistmoodi mõtlevad.

Filosofeerides ei ole õigeid ega valesid vastuseid?

Just! Kui me jõuame tunni lõpus mingi lahenduseni, siis ei ole see üks ja ainus õige. On oluline, et laps saab ise oma valikud läbi mõelda, mitte keegi ei ütle, et tee nii ja need väärtused on õiged. Laps teeb ise enda jaoks järeldused, tal tekivad oma väärtushinnangud.

Demokraatia ja tolerantsuse kasvatamine on vestlustes väga oluline. See, kui teine laps arvab teistmoodi, on normaalne ja lubatud.

Oleme teinud näiteks ettekujutusharjutusi teemal, et kuidas siis oleks, kui kõik inimesed oleksid täpselt ühesugused. Lapsed jõuavad ise järelduseni, et see oleks ju jube! Oleme ka ette kujutanud, kuidas siis elu ümberringi välja näeks, kui keegi ei tunneks ühtegi lõhna. Nii võtsime kõik meeled läbi ja kui silmad lahti tegime, siis üks poiss ütles, et siis mind ju nagu polekski olemas!

Filosofeerimine kui meetod vastandub ju faktipõhisele õppimisele, mis koolides praegu domineerib?

Jah. Kindlasti paljud õpetajad ka teevad vestlustunde, aga kuna faktiteadmisi on õpikutes nii palju ette nähtud, siis ei jää vestlusteks lihtsalt aega. Nad on tegelikult lausa mures selle pärast.

Mõtlemiseks on lihtsalt aega vaja. Aga õpetajad tahavad kohe vastust saada, nad ei anna lapsele mõtlemiseks aega. Teine asi on see, et kiirema lapse vastus segab aeglasema mõttekäiku. Olen teinud nii, et enne küsimuse esitamist hoiatan ette, et nad kohe ei vastaks. Lapsele piisab vahel 15 sekundist, kuid koolitunnis tundub see üüratult pikk aeg. Pahatihti juhtub, et õpetaja on ise ärevil, et aeg läheb ja vaja ruttu materjal läbi võtta ja siis ei anta sellele lapsele mõtlemiseks kolme sekunditki.

Kuna filosofeerimises ei ole faktiteadmiste põhjal arutlemist, on väga tõenäoline, et tuleb väga erinevaid vastuseid. Sellepärast me alustamegi tunnete ja meelte teemaga.

Lastel on kogemusi vähe ja seetõttu pole hirmu, et mõni teema kedagi väga riivaks või halbu tundeid esile kutsuks. Muidugi võib juhtuda, et mõnel lapsel on näiteks kogemus surmaga. Seda teemat ma ei olegi veel arutlusele võtnud.

Millest teemadevalik sõltub?

Filosoofias on neli peateemat: metafüüsika, antropoloogia, eetika ning tunnetusõpetus. Nendest lähtuvalt võin võtta ükskõik, millise teema, aga reegel on see, et me alustame vestlust konkreetse jutukese või probleemiga. Kõigepealt toon ühe näite ja siis räägivad kõik sinna oma näite juurde.

Kas lapsevanemad saavad ka kodus oma lapsega filosofeerida?

Jaa, mina teen seda iga päev! Lastega filosofeerimine algaski sellest, kui ma nägin, et mu oma lastel on seda vaja. Kui suurem tüdruk oli kahene, siis ma nägin, et käskude ja keeldude andmine ei vii kuhugi ja lihtsalt väärtushinnangute jagamisest, et tee nii, nii on õige, ei ole mingit abi. Aga kui me istusime ja rääkisime, jõudis ta ise selleni, kuidas on vaja teha.

Nüüd ta küsib mu käest nii vahvalt igasuguseid küsimusi. Kord söögilauas küsis ta, et kuhu see lumi jääb, kui ma talvel lume sisse astun, auk tuleb ju. Tihtipeale, kui mul ei ole parasjagu aega temaga rääkida, siis me kirjutame küsimuse üles ning lepime kokku, et näiteks tunni aja pärast räägime sellest.

Kuidas te siis seletate, kuhu lumi kaob?

Ma kindlasti mitte ei seleta, vaid ütlen näiteks: „Kujuta ette, astudki lume sisse ja kuhu see lumi siis läheb, tõesti hea küsimus. Hmm. Mis sa ise arvad?“ Ja lähtuvalt sellest, mis ta mulle vastab, saan edasi küsida. Kui vaja, küsin sama küsimuse mõne aja pärast uuesti, kui näen, et ta kaldub teemast väga kõrvale.

Tihti vastavad lapsed, et ah, ma ei tea. See tuleb ehk sellest, et nad on harjunud vastust saama. Kui nad midagi küsivad, siis nad näevad, et ahah, ema ja isa ragistavad ajusid, mina samal ajal ootan vastust. Ja ma kardan, et enamus lapsi samal ajal ei mõtle – ma olen seda näinud kasvõi enda laste pealt.

Teine asi, et kui laps küsib, miks sajab vihma, ja vanem hakkab seletama midagi aurust ja kondensatsioonist, siis lapse huvi kaob. Pigem võiks uurida, miks laps seda küsis, kust ta sellise küsimuse peale tuli ja mis ta ise arvab, miks on vihma vaja. Võib-olla ta jõuab näiteks järelduseni, et lilled tahavad juua. Ja puud ja põõsad ja …

Lapse fantaasia on ju piiritu ning ta võib oma mõtetega kalduda hoopis mujale, jõuab ehk tõestatavalt valele järeldusele.

Filosofeerimises faktiküsimusi ei ole. Küsimused on alati sellised, millel on mitu vastust, neile ei saa üheselt vastata. Aga kui ta küsib konkreetse faktiküsimuse, siis ei ole siin midagi filosofeerida (naerab).

Vestlusjuhi hoiak on väga-väga olulike. Ta peab olema diplomaat ning mitte kohe lapse vastust maha laitma, vaid pigem püüdma aru saada, miks ta just nii ütles. Ebaadekvaatne vastus on mõnes teises olukorras vägagi adekvaatne.

Kui laps kaldub teemast kõrvale, siis me tihti katkestame tema jutu enne, kui ta jõuab selle lõpuni rääkida. Küsimustega suunates saab ta teema juurde tagasi tulla ning võib selguda, et ta ikkagi on teemas, lihtsalt lapse sõnavara ei ole veel nii arenenud.

EGLE SÄRE:
* Hariduselt klassiõpetaja, töötanud ka lasteaias, lastega töötamise kogemus alates 1996 aastast, kahe lapse ema.
* Lastega filosofeerimist õppinud Viini pedagoogilises Akadeemias ja Saksamaal Lastega filosofeerimise Akadeemias.
* Antud teemal kaitsnud diplomitöö (2002. aastal) ja jätkab samal teemal õpinguid Tartu Ülikooli magistriõppes.
* Tõlkinud saksa keelest raamatu „Väikesed filosoofid“ (Eva Zoller). Praktiline käsiraamat abistab filosoofiliste vestluste alustamisel ja läbiviimisel, sisaldab ohtralt näiteid, kuidas fantaasiat elusana hoida, kuidas arendada meeli, koostada küsimuste kataloogi jne. Sobib kasutamiseks nii lapsevanematele, lasteaednikele kui ka kooliõpetajatele.
* Korraldab Tartus 4–7 aastastele ning 7–11 aastastele lastele vestlusringe, kus õpitakse ise mõtlema läbi sõnamängulise tegevuse.
Lisainfo: www.hot.ee/filosoofid

Autor

Maria on hariduselt alushariduse pedagoog (lõpetanud TÜ Cum laude). Elab Tallinnas ning kasvatab abikaasa Kaarliga kolme last. Maria on üks Nupsu.ee asutajatest.

Lisa oma kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.